Sellest ka asjaosaliste meeletu hädakisa muusika vaba levi teemal, mis kaasneb elektroonilise meedia võimaluste avardumisega.

Autor: Allan Voog

Kes vajab arvutist tulevat heli peamiselt mängimiseks ja mp3-de kuulamiseks, ei leia siit kindlasti midagi sobivat: kolina ja mürina tekitamisega saavad ka viletsamad "saundikad" edukalt hakkama.
On teada, et helikaartide valik meie kaubandusvõrgus ei kannata erilist kriitikat. Kui AM-is testimiseks ei olnud kunagi probleem leida tellimata üle 20 mudeli videokaarte, siis helikaartide osas jäi see arv alla kümne (needki põhiliselt Creative Labsi omad).

Idee arvuti vahendusel heli sünteesida on juba üsna vana, kuid kasutuskõlblike tarkvaraliste süntesaatorite ajalugu on siiski lühike. Paljud klassikalised süntesaatorid kujutavad endast lihtsalt elektroonilisi seadmeid, seega on näiteks DX-7 või 808 modelleerimine arvutiga tunduvalt lihtsam kui mõne akustilise heliallika järeleaimamine.

Veel viis aastat tagasi polnud tavalisel koduarvutil ning muusikal suurt pistmist, kui taustahelid arvutimängudes välja arvata. Praegu on keskmine uus PC igati võimeline täitma näiteks muusikakeskuse, teleka, videomaki kohuseid.

Paljud MP3-muusikaga tegelejad on kokku puutunud ka lihtsama helitöötlusega, muuhulgas audiolaserplaatide kõrvetamisel. Samuti on Internetis prii-,vaba- või piraattarkvarana kõikvõimalikud heli tekitamiseks ja mudimiseks vajalikud programmid, osa autorite sõnul ka professionaalseks kasutamiseks.

Sülearvutid pole Linuxi jaoks probleem, kuid tuleb tunnistada, et paigaldamine ja seadistamine on mõnevõrra raskem kui lauaarvutil. Asi on selles, et sülearvutid on väga erinevad. Isegi sama firma sama numbriga mudelid võivad sisult erineda. Näiteks minu põhilist töövahendit - Toshiba Satellite Pro 4220 - on toodetud kahe täiesti erineva videokaardiga. Kuid mõningase nokitsemise tulemusena saaab tavaliselt kogu riistvara tööle. Isegi enamus winmodemitest (odavad tarkvaralised modemid, mida oli pikka aega võimalik kasutada ainult Windows keskkonnas) pole probleem.

Järgnevalt mõned näited, mis on läinud arvutikuritegude ajalukku.

1988. aastal laskis 23-aastane ülikooli lõpetanu Internetti lahti esimese ussi. Eksperimendina võrku paisatud kahjutegija hakkas meeletu kiirusega ise paljunema ja arvuteid nakatama. 1990. aastal mõisteti noormehele 400 tundi ühiskondlikku tööd ja 10 000 dollarit trahvi.

Ajaloost rääkides