Jah, kahju on. Nokia Lumia telefonid läksid aina paremaks, riistvara oli töökindel. Isegi Lumiate sisu – Windows Phone on aja jooksul aina lihvitumaks muutunud ja telefonid ise pole enam üüratult kallid, vaid vallutanud ka odavama otsa tarkade telefonide turu.

Kuid – aeg on lahkuda. Microsofti omandatud Nokia mobiilitootmises jääb see Lumia ilmselt viimaseks, millele paremale üles ekraaninurka kirjutatud suurte sõbralike tähtedega „Nokia“.

Kuid aitab nostalgiahetkedest. Uued Lumiad, mis siis, et Nokia sildita, jätkavad Nokia vana traditsiooni. Nii ka see, viimane Nokia kirjadega Lumia 830.

Sellest, et juhtmevabalt laadida saab, oleme kirjutanud juba aastaid. Esimesed teated teadusasutuste laborist tulid lausa eelmisest sajandist. Kuid standardid olid visad levima ja alles nüüd, viimastel aastatel võime rääkida, et viimane kaabel – USB kaabel telefoni laadimiseks, on varsti ajalooks saamas. Telefonidel pole enam lahtikäivaid korpuseid ja varsti pole ka külge ühendatavaid laadimiskaableid. Elu läheb jälle lihtsamaks.

Nagu hakkas eestlastele ootamatult talverehvihooaeg, nii algas ka mütsi- ja kindaaeg.

Teatavasti meil väga palju nuppudega telefone enam ei müüda ega osteta ning oleme jõudnud igatalvise probleemi ette: kuidas võtta vastu kõned ja kasutada telefoni.

Et probleemi veel ilmestada, on kuuldavasti kasutusel uusehitiste liftides mahtuvustundlikud paneelid, mis ei tööta kindaga ega talvekülma sõrmega.
Kui telefonile saab veel ninaga ekraani puudutades vastata, siis liftipaneeli nuuskimine või taskus sooja Rakvere viineri kandmine kolmandale korrusele sõitmiseks on küllalt kohmakas.

Kui telefonitootjad oma lipulaevade kõrvale mini- või kompaktmudeli toovad, võib reeglina olla kindel, et lisaks suurusele on kärbitud ka väikese venna võimekust. See reegel tunneb vähemat ühte erandit – Sony Xperia Z3 Compact on tõenäoliselt parim Androidiga telefon sel aastal.

Välimus: mõnus ja soliidne

AM on teinud filme tavalise Nikoni peegelkaameraga, mis annab hea pildi, kuid on natuke kohmakas kaasas kanda ja vähegi ekstreemsemates olukordades tabab filmijat hirm, et ega ometi kallis seade viga ei saa. Kuid ekstreemsete olude jaoks on spetsiaalsed kaamerad. Üks tuntuim neist on muidugi GoPro HERO, mis on käinud nii stratosfääris kui vulkaani kohal. Ja Red Bull on andnud nii mõnelegi GoPro-le tiivad. Ja muide, Eestis on avatud ka üks ilmselt esimesi GoPro-ga veebikaameraid, mis filmib veealust elu. Saage tuttavaks - Looduskalendri kalakaamera! Vaata siit Full HD versiooni, kui netiühendus kannatab.

LG G3 pole Eesti poelettidel enam verinoor uustulnuk, aga AM sai sellevõrra kauem proovida, mida see suvelõpu turuletulija endast täpsemalt kujutab.

Kevadine pressiteade käis välja mitmed teednäitavad uued omadused: laseriga autofookus, nelja tuumaga energiasäästlik 2,5 GHz protsessor ja omapärane, küljenuppudeta disain.

Telefoni pikemal testimisel oli just see uus nuppude asetus lõpuks, ära harjudes, ülimugav. Kui teisi telefone testides on mobiilist kinni hoides alati vaja vaadata, et küljenupud näpu alla ei satuks (või otsida, kus on helinupp, kus väljalülitusnupp), siis LG G3 oli stressivaba - haara kasvõi rusikasse ja ühtki küljenuppu ei vajuta sa kunagi kogemata alla.

Mõni aeg tagasi hakkasin pärast kümneaastast pausi jälle käekella kandma: tundub, et alateadvus sundis mind oma rannet nutikellade laviiniks ette valmistama. Kuigi esimestest kommertskatsetustest randmekaunistustele intelligentsi lisada on möödas juba üle 30 aasta, räägitakse viimastel kuudel järjest rohkem wearable’i ehk kantava seadme pealetungist.

Lõpuks avaneski võimalus proovida Samsungi uusimat (kuigi kaugeltki mitte esimest) üritajat selles kategoorias ja otsustasin oma arvamuse serveerida võimalikult tasakaalustatud plusside-miinuste nimekirjana, et igaüks ise otsustada võiks. Alustan plussidest, aga enne poodi tõttamist loe igaks juhuks lõpuni.

Samsungi metallraamiga Galaxy Alpha on hea ja võimas telefon, millega saab kõik asjad kenasti aetud. Kuigi ekraani suuruse ja SD-kaardi toetamise mõttes on Samsung astunud kenakese sammu tagasi, on Korea gigant muus osas endisele tasemele jäänud.

Välimus

Esmalt alustagem 4K defineerimisest. Täpseim vastus oleks – tegu on monitoride (ja muude ekraanidega), mis pakuvad vähemalt ühes mõõtmes nelja tuhande punkti suurusjärgus lahutust.

Miks nii segaselt?

Sest 4K alal on mitmeid erinevaid standardeid. Kaasajal levinuimaks ja monitoride vallas pea valdavaks on „allameetrine“ 4K ehk 3840 x 2160. Nagu me näeme, jääb tal isegi kümnendsüsteemis puudu 160 punktist, kahendsüsteemi 4096-st jääb vajaka aga koguni 256 punkti. Seega täpsem oleks seda kutsuda UHD (Ultra High  Definition) monitoriks, mida paljud tootjad ka teevad, lisades siiski äratundmisrõõmu jaoks ka pisemalt alla (nagu Samsungi praegune testialune) 4K.

“Tohoh, see on ju mu lauaarvutist võimsam,” oli mu esimene mõte Note 4 tehnilisi näitajaid vaadates. Olgu, mälu on vähem ja kettaruumi ka, aga protsessori tuumadega teeb küll ära. Ja ekraani eraldusvõimega ka -- pole ma endale veel ühtegi üle-Full-HD resolutsiooniga seadet soetanud.

Need mõtted käisid mu peast läbi enne, kui ma selle hiiglase oma kätte võtsin. Kuigi, olgem ausad, phablet´id (eesti keeles siis ... tehvlid?) teevadki praegu võidukäiku: isegi uus Nexus on suurem kui Note 4. Igatahes avasin karbi ja vastu vaatas… üllatus. Samsungi nutifonid - isegi lipulaevad - on mulle oma välimuse ja materjalide valikuga alati õrna pettumuse valmistanud. Uus Note paistab aga välja ja tundub ka käes hoides just selline, nagu sellise hinnaga seadmest ootaks: kallis ja kvaliteetne.