Garmin armastab ebastandardseid lahendusi, see on meeles juba Garmini käsi-GPS-ide ajast. Nii on ka seikluskaamera omapärane ja teistest pisut erinev.

Esiteks – kaamera jala kinnitus on teistsugune. Garmin ei ole läinud GoPro´d otseselt kopeerima. Kui, siis ainult liigenditel on sarnased ribid. Kaamera kinnitub kleebitava aluse külge hoovaga, mida GoPro´l pole.

Hiinast pimesi tellides võib igasuguste asjade otsa sattuda. Samamoodi ei tea me ju suurt midagi, mis tootja on Shenzhen AEE Technology CO. Ltd. Kui aga meilgi tuntud hulgifirma ELKO võtab selle oma tootevalikusse, siis võib uskuda, et kvaliteet on kontrollitud ja tegu on normaalse asjaga.

AM testis kaamerat mõned päevad ja nüüd saab seda võrrelda ka seikluskaamerate lipulaeva GoPro´ga (vaata lingilt teksti).

Shenzhen AEE Technology CO. Ltd. on Hiinas üks juhtivatest salvestusseadmete, mitmerootoriliste droonide ja mehitamata lennukite tootjatest. Muuhulgas tehakse ka seikluskaameraid. Paljudel meedia- ja sporditööstuste ettevõtetel on pikaajaline strateegiline koostöö AEE-ga. AEE süsteemid on kasutusel mitmete riikide politseijõududes, tuletõrjes ja tööstusettevõtetes.

^{FOTO: KAIDO EINAMA}

Binokli jaoks meil AM-is eraldi kategooriat pole. Aga nagu juba ammu korratakse seda mantrat, on ka binoklites juba sees hulk elektroonikat ehk "väike arvuti" ja AM-is seega sobib ka neid testida. Seekordne stabilisaatoriga Canon 12x36 IS III vajab selle elektroonika käigushoidmiseks ka kaht AA tüüpi patareid, mis töötavad üheksa tundi.

Natuke tuleb võhikule (ka ise üsna võhikuna) selgitada, mida siis need numbrid binokli juures tähendavad ja kuidas neist aru saada.

“Sellest küll head nahka ei saa” ja “seanahka vedama” on esimesed nahaga seostuvad väljendid, mis pähe kargasid. Lisaks veel pisut kaasaegsem “Aia b***d sa nahka teed!” Need ei kirjelda muidugi LG uusimat tippsaavutust üldse, sest tegemist on tõepoolest hästi toimiva telefoniga, mis tundub käes hoides mugav ja loomulik.

See oli kunagi väga ammu, kui viimati täisverelist lauaarvutit testisime. See on kahanev turg, unustatud seadmesegment, vanamoodne kasutajakogemus. Kontoritesse veel neid ostetakse, kui tööandja ei taha kõigile sülereid osta, mõnes kodus ka võib vanem põlvkond arvata, et need sülerid on kole kallid ja lähevad katki, parem ostame korraliku kasti laua alla.

Kuid kast ei pea enam sugugi korralik ehk suur olema. Kast võib ka päris pisike olla. Äärmuslikult pisikesi kaste tutvustasime me hiljuti ka AM-is. Mälupulga suurused PC-d mahtusid lahedalt taskusse ja päris paljudes olukordades nende lahjemast võimsusest isegi piisab.

Veel tänapäevalgi kohtab inimesi, kes pole sellisest isendist nagu Huawei midagi kuulnudki. „Hua... misasi?“ küsivad nad, pakkudes, et tegemist on mingi Hiina toodanguga.

Nii on. Aga seda Hiina toodangut ei maksa enam ammu alahinnata. Alles hiljuti testisime Meizu´d, Huawei P8 on samamoodi proovinud lati seada iPhone´i kõrgusele. Ja see on neil ka P8 puhul suures osas õnnestunud.

Meizu seekordne uus nutitelefon – 5,5-tolline ekraan küll on suur, kuid nuhvel ise üsna õhuke ja üldse mitte lai, pigem pikk. Ekraani ääred on külgedelt väga kitsad, seega saab ka ühe käega kogu ekraanipinna piires paremini majandada ja sõrmed ulatuvad igasse nurka. Välimus aga meenutab midagi. Midagi sellist oleks nagu kuskil juba näinud...

HTC võitlus vägevaima nutitelefoni tiitli pärast jätkub One-seeria täiustamisega. HTC One M9, mis toimetusel testis oli, on kõva metalne tükk, mis on kaalukas nii grammide kui sisu poolest. Kas aga see ainus? Tipus on teisi konkurente küll.

Sony puhul on tavaks saamas, et uus tippmudel tuuakse turule enam-vähem iga poole aasta tagant. Nii et kui eelmine sügis vallutas turge Z3, siis nüüd on kätte jõudnud aeg lipulaeva tiitel üle võtta uuel mudelil. Meie mail saab selleks olema Z3+, millega paari nädala jooksul tutvust tegin. Mida peidab + uue mudeli nime taga? Loe edasi ja see selgub peagi.

Mõni aeg tagasi sain proovida järjekordse Samsungi lipulaeva. Või noh peaaegu lipulaeva. Aga seekord mitte telefoni, vaid televiisori kujul.

Minusuguse jaoks, kes on pigem tagasihoidlike teleritega harjunud, tundus 65-tolline ekraan esmapilgul eelkõige SUUR.

Lisaks suurusele oli antud isend ka kurvikas.

Kui kumerus juba jutuks tuli, pean midagi ruttu hingelt ära saama. Miks turundajad neid kõverdatud ekraane järjekindlalt "kumerateks" kutsuvad? On's nad mõeldud tagantpoolt imetlemiseks?

Vaataja jaoks on pind ju siiski nõgus. Oeh.

Kuigi kõigi aegade legendaarseim spagetivestern jäi antud ekraanilt paraku vaatamata - mida me kolleegidega tegelikult vaatasime, loe artikli lõpust - jaguneb järgnev mõttearendus kolmeks osaks: hea, paha ja inetu.