AM testib võrguseadmeid suhteliselt harva, aga aeg-ajalt tuleb siiski selle maailmaga end kursis hoida. Linksysi soodne ruuter väikefirmale võiks olla üks selline verstapost, mille najal vaadata, kuidas see konservatiivne võrgumaailm vahepeal on edasi läinud.

Ega tõesti tohutut revolutsioonilist hüpet pole aastate jooksul toimunud, kuid siiski on areng muutunud lihtsuse ja kiiruse suunas. Linksys LRT224 on väikefirmale paras ruuter internetiühenduse kindlustamiseks. Ilmselt on vaja juurde ka mõnesid muid võrguseadmeid, aga keskse sidetagajana on see mugav lahendus: kaks WAN-i ehk kahest erinevast allikast gigabitist sisendit internetiühendusele, VPN (turvaline ühendus kodukontorist või reisilt koduvõrku), tüüpiliselt neli porti lisaseadmete ühendamiseks ja kui vaja, siis teise WAN-i asemel demilitariseeritud tsoon avalike seadmete, näiteks veebiserveri jaoks. Juurde võib vaja minna näiteks teise (alternatiivse) WANi seadet, olgu see siis 4G modemiga ruuter või raadiolingi ruuter. Kahe siseneva internetiühenduse vahel saab teha load balancing´ut ehk koormuse jaotust või määrata, et üks on põhiühendus ja selle katkemisel võetakse minimaalse katkestusega kasutusele teine, varuühendus.

Tänapäeva ärevatel aegadel, kui võivad ära kuluda näiteks oskused mobiililevi kadudes internetiühendus luua, võib osutuda ka üsna praktiliseks kaameraga drooni juhtimisoskus. See ongi AM-i esimene droonitest. Õigemini küll nelirootori ehk quadcopteri test.

Tõelised profid tõstavad muidugi õhku tuhandeid eurosid maksva õhusõisuvahendi ja vaatavad FPV-ga (First Person View ehk vaade lennuki kokpitist, mis transleeritakse lennukijuhi maapealsesse pulti), kuhu mehitamata õhusõiduk sõidab ja juhivad operatiivselt. Muide, ka Hubsan X4 sai sel aastal oma FPV-mudeli, kuigi nii väikese lennukaugusega pole seda eriti muuks vaja kui harjutamiseks.

AM võttis kätte ja läks metsa, seljakotis pundar juhtmeid, pikk (hiina) mikrofon, Nikoni peegelkaamera ja akupank. Eesmärk oli üks - uurida välja, kas need odavad alla 50-eurosed mikrofonivõimendid Hiinast on ka midagi asjalikumat kui kärarikkal peol karaoke karjumiseks.

Meie test-isend saabus, nagu sellistel puhkudel ikka, eBay kaudu otse Hiinast, peatudes korraks ka Eesti Posti Hiina Müüris. Tootjaks on firma nimega ABC-1. Ei kõla just usladusväärselt, aga eks oluline on ikkagi, et nende toode töötaks. Tüüpilise Hiina tootjana tehakse kõike alates LED-pirnidest kuni helivõimenditeni. Mikrofonivõimendeid on neil ka mitut sorti, testitu oli mudelinimega JX-AM01B+.

Nüüd siis lõpuks on see käes - juba eelmise sajandi lõpul messidel näidatud painduv elektroonika on meie kõigi kätte jõudmas, kui raatsime endale suure, kuuetollise kumera (või nõgusa, kumbalt poolt vaadata) telefoni osta. LG G Flexi puhul nähti topelt- või mitmekordselt vaeva, et kõik detailid oleks painduvad, sest selle telefoni võib kahju kartmata ka sirgeks istuda.

3. mail ehk kuupäeva järgi juba eile toimusid IT Kolledžis "Teeme ära!" ettevõtmise raames vabavabaratalgud ehk soovijatel aidati vabatarkvara (Estobuntu platvormil)omaks võtta. Windows XP tugi lõppes aprillis ametlikult ja nüüd pole paljudel vanade arvutite omanikel muud võimalust kui paigaldada oma vanale ja väsinud riistvarale mõni Linux. Windows 7 ja Windows 8 ei kõlba, sest viimane venib isegi ka uutel arvutitel, vanadest rääkimata.

Kuna just oli välja tulnud ka Eesti kogukonna loodud lihtne ja lahja Estobuntu 14.04 LXDE, siis proovis ka AM selle järgi.

Samsungi kõige uuemat lipulaeva Galaxy S5 oodati kannatamatult, sest Korea gigant on nii tarbijate kui investorite ootused kõrgele upitanud ja siiani neid seal kenasti ka hoidnud. Nüüd on S5 juba mõned nädalad Eestiski müügil ja AMil aeg lähemalt vaadata, kas Galaxy S4 on saanud väärilise järglase.

Välimus: heast parem või siiski mitte?

Kuidas täiustada niigi ilusat ja võimsat seadet? Pole just kergesti vastatav küsimus, eriti kui arvestada, et viimase tippmudeli ilmumisest ei ole palju aega mööda läinud ja kasutajad on siiani rahul. Aga Samsung otsustas teha niigi heast veel parema ja mitte hoolida Ameerika rahvatarkusest, mis keelab parandamast midagi, mis töötab.

Kergetel, silmasõbralikel ja akusäästlikel e-lugeritel on tülikalt raskete ja lühikese akukestvusega tahvelarvutite kõrval täita oma roll lugemisharjumuse hoidmisel. Meie kätte jõudis testimisele PocketBook 623, mis on 6-tollise ekraaniga e-luger.

200-grammine seade just igasse taskusse ei mahu, aga mõõdud on siiski piisavalt mugavad - 7-tollised tahvlid kipuvad ju kaaluma juba ligi 300 grammi ning nende puhul on ka suurde taskusse mahtumine üsna lootusetu.

Alles see oli, kui testisime Getaci kestvustahvlit, nüüd oli aga testimislaual veelgi tõsisem isend - tahvliks käänatav Getaci sülearvuti V110.

Mutta ja sodi sisse minemisel torkab Getaci uue kestvus-sülearvuti puhul kõigepealt silma kaks olulist asja. Esiteks - auke ja urkeid, kuhu verd, pori ja higi kinni jääks, on palju. Süvistatud kruvipesad, luukide eendid ja vahed on kõik head mustusekogujad. Aja siis pärast muda ja baktereid noaotsaga kruvisüvenditest taga nagu narr... Veel üks uus asi, mis silma torkab, on aga põhja all asuv kaamera. Ja muidugi kaal – tegemist on suhteliselt kerge kestvusarvutiga. Väidetavalt kergeima tahvliks konverteeruva arvutiga üldse.

Sülearvuti on kasutatav ka tahvlina, kui ekraan käänata teistpidi klaviatuuri peale.

Getac on teada-tuntud raskete kestvusarvutite valmistaja. Tahvliajastul on nende tooteportfellis loomulikult ka üks kestvustahvel, millega saab minna mutta ja lahinguväljale. Kui rasketes oludes on tahvli kasutamine kergem ja muretum, siis diivanil külitajal kasutamiseks tuleb enne 1,4 kg hantlitega muskleid arendada.

UPS kipub väiksemates firmades olema üks viimane asi, mida ostma hakatakse. Tavaliselt ostetakse see alles siis, kui mõni elektrivarustuse häire suurema kahju on teinud. See on samamoodi, nagu tehakse varunduse või tulemüüri ostmisega – liiga paljud teevad selle ostu alles peale seda, kui andmed on haihtunud või keegi firma sisevõrku sisse murdnud.

Mõnikord on tõesti kallis UPS ehk liigne raiskamine, kui kõik töötajad istuvad võrgus sülearvutitega, andmed asuvad kuskil teenusepakkuja juures pilves ja elektri kadumisel kukub maha vaid firma ruuter, mis pärast end ise taas käima tõmbab. Siis võib küll öelda, et UPS on tarbetu luksus. Aga kui firmas on mõni server? Või mõni tähtis tööjaam, milles jäävad olulised raamatupidamisfailid sulgemata, kui elektrikatkestus tabab? Siis ilmselt pole vaja keerulisi kalkulatsioone teha, et aru saada, et UPS tasub end ära küll.