Nüüd siis lõpuks on see käes - juba eelmise sajandi lõpul messidel näidatud painduv elektroonika on meie kõigi kätte jõudmas, kui raatsime endale suure, kuuetollise kumera (või nõgusa, kumbalt poolt vaadata) telefoni osta. LG G Flexi puhul nähti topelt- või mitmekordselt vaeva, et kõik detailid oleks painduvad, sest selle telefoni võib kahju kartmata ka sirgeks istuda.

3. mail ehk kuupäeva järgi juba eile toimusid IT Kolledžis "Teeme ära!" ettevõtmise raames vabavabaratalgud ehk soovijatel aidati vabatarkvara (Estobuntu platvormil)omaks võtta. Windows XP tugi lõppes aprillis ametlikult ja nüüd pole paljudel vanade arvutite omanikel muud võimalust kui paigaldada oma vanale ja väsinud riistvarale mõni Linux. Windows 7 ja Windows 8 ei kõlba, sest viimane venib isegi ka uutel arvutitel, vanadest rääkimata.

Kuna just oli välja tulnud ka Eesti kogukonna loodud lihtne ja lahja Estobuntu 14.04 LXDE, siis proovis ka AM selle järgi.

Samsungi kõige uuemat lipulaeva Galaxy S5 oodati kannatamatult, sest Korea gigant on nii tarbijate kui investorite ootused kõrgele upitanud ja siiani neid seal kenasti ka hoidnud. Nüüd on S5 juba mõned nädalad Eestiski müügil ja AMil aeg lähemalt vaadata, kas Galaxy S4 on saanud väärilise järglase.

Välimus: heast parem või siiski mitte?

Kuidas täiustada niigi ilusat ja võimsat seadet? Pole just kergesti vastatav küsimus, eriti kui arvestada, et viimase tippmudeli ilmumisest ei ole palju aega mööda läinud ja kasutajad on siiani rahul. Aga Samsung otsustas teha niigi heast veel parema ja mitte hoolida Ameerika rahvatarkusest, mis keelab parandamast midagi, mis töötab.

Kergetel, silmasõbralikel ja akusäästlikel e-lugeritel on tülikalt raskete ja lühikese akukestvusega tahvelarvutite kõrval täita oma roll lugemisharjumuse hoidmisel. Meie kätte jõudis testimisele PocketBook 623, mis on 6-tollise ekraaniga e-luger.

200-grammine seade just igasse taskusse ei mahu, aga mõõdud on siiski piisavalt mugavad - 7-tollised tahvlid kipuvad ju kaaluma juba ligi 300 grammi ning nende puhul on ka suurde taskusse mahtumine üsna lootusetu.

Alles see oli, kui testisime Getaci kestvustahvlit, nüüd oli aga testimislaual veelgi tõsisem isend - tahvliks käänatav Getaci sülearvuti V110.

Mutta ja sodi sisse minemisel torkab Getaci uue kestvus-sülearvuti puhul kõigepealt silma kaks olulist asja. Esiteks - auke ja urkeid, kuhu verd, pori ja higi kinni jääks, on palju. Süvistatud kruvipesad, luukide eendid ja vahed on kõik head mustusekogujad. Aja siis pärast muda ja baktereid noaotsaga kruvisüvenditest taga nagu narr... Veel üks uus asi, mis silma torkab, on aga põhja all asuv kaamera. Ja muidugi kaal – tegemist on suhteliselt kerge kestvusarvutiga. Väidetavalt kergeima tahvliks konverteeruva arvutiga üldse.

Sülearvuti on kasutatav ka tahvlina, kui ekraan käänata teistpidi klaviatuuri peale.

Getac on teada-tuntud raskete kestvusarvutite valmistaja. Tahvliajastul on nende tooteportfellis loomulikult ka üks kestvustahvel, millega saab minna mutta ja lahinguväljale. Kui rasketes oludes on tahvli kasutamine kergem ja muretum, siis diivanil külitajal kasutamiseks tuleb enne 1,4 kg hantlitega muskleid arendada.

UPS kipub väiksemates firmades olema üks viimane asi, mida ostma hakatakse. Tavaliselt ostetakse see alles siis, kui mõni elektrivarustuse häire suurema kahju on teinud. See on samamoodi, nagu tehakse varunduse või tulemüüri ostmisega – liiga paljud teevad selle ostu alles peale seda, kui andmed on haihtunud või keegi firma sisevõrku sisse murdnud.

Mõnikord on tõesti kallis UPS ehk liigne raiskamine, kui kõik töötajad istuvad võrgus sülearvutitega, andmed asuvad kuskil teenusepakkuja juures pilves ja elektri kadumisel kukub maha vaid firma ruuter, mis pärast end ise taas käima tõmbab. Siis võib küll öelda, et UPS on tarbetu luksus. Aga kui firmas on mõni server? Või mõni tähtis tööjaam, milles jäävad olulised raamatupidamisfailid sulgemata, kui elektrikatkestus tabab? Siis ilmselt pole vaja keerulisi kalkulatsioone teha, et aru saada, et UPS tasub end ära küll.

Akupangad on muutumas aina vajalikumateks lisadeks igapäevaste asjade seas, mida kaasas kanda. Nutitelefonid kustuvad ju tavaliselt juba sama päeva õhtuks ja kui unustad laadida (või juhtub, et õhtu möödub stepslist eemal), võibki vaja minna turgutusvahendit, mis annaks telefonile särtsu juurde.

Üks selline turgutusvahend sattus AM-i testimislauale. Eks neid on varemgi olnud, aga seekordne pole lihtsalt Hiina ime e-poest, vaid kirjade järgi disainitud Suurbritannias. Toodetud mõistagi Hiinas. Powertravelleri Powermonkey Discovery on just sellise paraja suurusega (ja metallkorpusega!), et võiks alati kuskil kotipõhjas vedeleda, kui vaja läheb.

Olen juba mõnda aega igal võimalusel kõigile huvitatutele kuulutanud, kui vinge on minu arvates "puhas" Android. Emale soovitasin tahvliks just Nexust, naise telefonis laiutas Cyanogenmod - noh, kas just päris-päris puhas, aga väga lähedal. Ja kohati Google'i enda nägemusest puhtamgi. Igatahes valdas mind suur elevus, kui avanes võimalus üks Nexus 5 mõneks ajaks enda käsutusse saada.

Saan karbi kätte, teen lahti, tõstan oma SIM-kaardi ümber, lülitan telefoni sisse ja... pettun. Kogu selle 4 päeva jooksul, mil Nexus minu igapäevaelust osa võtab, ei paku ta minu ootustele vastavat rahuldust. Miks? Raske öelda.

Approxi-nimelisest hiirest pole just palju kuulda olnud. See mobiilne hiir on aga üks odavamaid - traadita, 3000 FPS ja 1200 dpi eraldusvõimega tundub üsna kobe ja välimusele pole ka midagi ette heita. Mativõitu (sametine, isegi kummine) pind tundub lausa kalleimate Logitechide pinnakattega pisut sarnane. Kuid hiirendus on kestvussport ja seepärast ei saa ennatlikke järeldusi esimeste nädalate mulje põhjal teha. Samas - mobiilsele hiirele, mis maksab ca 10 eurot, ei maksa ka väga kõrgeid nõudmisi ka esitada.