Sellest on juba kümmekond aastat, kui ka Arvutimaailm on rääkinud asukohapõhistest mängudest, kus reaalne maastik on täiendatud mänguelementidega ja mängimiseks tuleb päris tänavatel ringi joosta.

Utoopilisemad nägemused kujutasid neid mänge ette veel virtuaalprillidega (moodsal ajal Google Glassiga): vaatad enda ümber ringi ja täiendatud reaalsusse ehk täiendatud kaamerapilti on istutatud mänguelemendid, kollid ja vaenlased ja kuskil rippuvad auhinnad, mis tuleb noppida.

Aeg lendab ja täiendatud realsuse rakendused on küll pakkumas igasugust infot ümbruse restoranide kohta, kuid mängud on kuidagi nišitooteks jäänud. Arvutimaailm proovis mõned aastad tagasi Pac-mani linnatänaval - jooksed ringi, et põgeneda mööda tänavaid liikuva Pac-mani eest ja nopid iga kümne meetri tagant teele poetatud munasid. Mõnikord võttis päris võhmale see põgenemine. Või siis seiklusturismifirma 360 kraadi "Nagu nupud laual" ehk startuppide seas tuntud ka kui Loquiz, kus lauamäng on laotatud reaalsesse maastikku. 

Aga kuhu me selle uudisega tahme tüürida, on veel üks Eesti startup - Townescape, mis taas, uuel tasemel ühe asukohapõhise mängu mobiiliomanikeni tahab tuua.

Uuringufirma Gartner ennustab elektrooniliste mängude tööstusele suurt tulevikku, enim aga kasvab lähiaastatel võrgumängude (online gaming) turg.

Tarbijate kulutused elektroonilistele mängudele ulatuvad 2011. aasta lõpus 74 miljardi dollarini ehk kasvavad 10,4 protsenti võrreldes 2010. aastaga, kui kulutati 67 miljardit, ennustab Gartner. 2015. aastal saab aga mängutööstus tarbijatelt kätte juba 112 miljardit. Sealhulgas kasvab võrgumängude osa 12 miljardilt 2011. aastal 28 miljardile dollarile 2015. aastal.

Elektrooniliste mängude tööstus sisaldab nii riistvara kui tarkvara osa. 2011. aastal kulutati mängutarkvarale 44,7 miljardit.

Ma ei tahtnud eelnevaga öelda, et Commandos: Behind the Enemy Lines (1998) oli halb. Pyro Studios lõi raske, kuid igati kaasakiskuva üllatushiti, mida haipis rohkem originaalsus kui väike reklaamieelarve. Järgneval kevadel ilmunud veelgi raskem lisapakett Commandos: Behind the Call of Duty kadus samas suure kärata, mistõttu hispaanlastele anti kõvasti ressursse ning aega, et loomingulised mahlad jälle valla pääseksid.

Hea küll, päris nii see polnud. Kuid seiklusmängude paremikust lugu koostades tuli mulle pähe, et ma pole veel ühe sõnagagi maininud oma suurimat lemmikut, kaheosalist seeriat, mis mind üleüldse seiklusmängudeni tõigi - Little Big Adventure.
...Ah, midaiganes, ilmselt pole kuulnud. Selle puuduse mätsime nüüd kinni.

Mod ei ole uus asi, vanu leiab aadressilt www.totalconversions.com Kuid tagasi Half-Life'i juurde. 3,2,1...

Counter-Strike pakub tõsist konkurentsi isegi ametlikele mängudele. Arvustus AM1/01.

Dark Horse Comics ning Blizzard toovad aasta lõpuks poelettidele koomiksi "Diablo: Tales of Sanctuary". Kuni hea muusika ja koomiksite pood Kosmos Control veel elab, saame meiegi tõenäoliselt sellele välismaalt tellimata küüneviha sisse ajada.

Austrialaste AGD Software lubab järgmiseks aastaks FPSi nTrap. Vähemalt esmapilgul imeilus tulistamine meenutab klassikut Descent, toetudes võimsale Magrathea Engine-tehnoloogiale.

Reeglid on lihtsad: osalejate arv ei ole piiratud, kuid enamik mänge nõuab juba teisel kuul pärast soetamist kuutasu maksmist (tavaliselt 10 USD). See kulub serverite pidamiseks, vigade parandamiseks, sisu täiendamiseks ja muidugi bossidele uute Ferraride ostmiseks.
Viimase ajani valitses läänemaailma Püha Kolmainsus ehk Ultima Online, Asherons Call ja EverQuest. Neist esiteks lähemalt.

Seekordne uustulnuk Lauri Koobas on the man, kes usinalt võrgurollikatesse tunde matab ja seni kõike uut proovinud on. 2/01 ilmunud suures ülevaates lubas enamik firmasid oma teoseid valmiskujul näidata vähemalt septembris, praeguse seisuga jõudsid müügile vaid Anarchy Online ja Dark Age of Camelot. Detsembri numbrisse teen ise väikese kokkuvõtte, mis rohke rahvaga lelude turul üldse toimumas.

PlayStation ehk PSX

Kuigi Sony, uue nimega SonyEricsson, on auväärses eas tehnikafirma, ollakse konsooliturul suhteliselt uus. Kui CD-ROM-id hakkasid 1990-ndate alguses laialt levima, ei tahtnud firma paljutõotava asja suhtes autsaideriks jääda.

Sony alustas 1991. aastal lepingu alusel tööd CD-seadmega, mis pidi ühenduma Super Nintendo külge. Rõhuv osa tollastest seadmetest kasutasid ju ikka veel mälukassette, kalleid, ent äraproovitud ja suht piraatluskindlaid andmekandjaid.