Kes vähegi viimaste aastate jooksul sõidujagajaid või taksot linna peal näinud, see teab, kui suur osa sellest autopargist moodustab Škoda kaubamäri kandvate sõidukite arv. Olgugi, et Enyaq on eriline, tootja esimene tõsiselt võetav elektrikas, avad harjumuspäraselt tagumise ukse ning istud sisse.
Siis mõistad, et oled autos tegelikult üksi, istud rooli, pobised vanas harjumuses sihtkoha aadressi ning hakkad sõitma.
Mis selles halba on, et Škoda näol taksoga tegu? Ei olegi, pigem on see hea: Škoda on tööriist, mõeldud sõitmiseks, mitte eputamiseks. Peaaegu nagu Dacia, aga kallim. Läbiv on praktilisus, kõrgelt hinnatud töökindlus, ilma liigsete vilede ja kelladeta. Sisuliselt kõike muud, kui edev ja huvitav.
Eks seda, kui hästi Enyaq suudab kõrgetele ootustele vastu panna, näitab vaid aeg.
Miks ikkagi takso või on see vaid maine?
Superbi igavas interjööris on kõrvalistuja seljatoe juhipoolsel küljel istme liigutamise nupud. Miks peaks keegi tahtma nii tihti kõrvalistuja istet liigutada, et sinna nupud panna? Eks ikka selle pärast, et tagaistujal rohkem ruumi oleks. Kui arvata, et ukse sees olev vihmavari on juhile, siis ilmselt tasuks kaks korda enne mõelda. Enyaq-il neid nuppe ei ole, igaüks liigutagu oma istmeid ise ja on vaid vihmavari, takso tunne on ikka.
Enyaq on praktilisem, kui sõsarmudel ID-4
ID tundub fäänsi, kui sisse istud. Mahtuvustundlikud sõrmelibistusele reageerivad nupud (mis muide on kohutavad), käigukang viidud roolile jne. Teistsugune, innovaatiline, midagi, mis tavaliselt Volkarit liialt ei iseloomusta.
Enyaqi istud sisse nagu suvalisse Škodasse ja hakkad sõitma. Kui makk räuskab, siis ei teagi, et tegu on elektriautoga. Arusaam sellest tuleb, kui oled mõnda aega vaikuses sõitnud või kõvemini gaasi ei vajuta, sest elektriauto tõmbele täna vastast ei ole.
Škoda interjöör on klassikalisem, paljude sõnul kvaliteetsem. Halb see kindlasti ei ole, kas just kvaliteetsem, sõltub eelistustest ja maitsest. Demosõidukid on üldjuhul täislaks varustuses ning mis tunnetusega soodsam, kaltsust sisu on, selle proovisõidu tulemusena ei tea.
Meie proovõiduk oli seest servast serva kaetud vegan lehmadega. Ka rooli pealt vaatab vastu vana hea Škoda: nupud, mis päriselt töötavad, ka pimedas leiab üles, on alati olnud samas kohas ning ei vaja mingit ümberõpet.
Ekraani alla on tehtud väike nahatatud serv, mis tundub disaini element, kuni sõidu ajal soovid midagi ekraanilt tabada. Ahaa, see on päris funktsionaalne, eriti peale volkariga sõitmist kus ekraan sõites lausa kasutuskõlbmatu.
Millest siis Elektrika valu?
Laadimisvõrgustikus!
Elektriauto ei sobi kõigile nagu ei meeldi ka kõigile ananass pitsa peal.
Mingil põhjusel elektriauto, kui religiooni, kuulutajad väidavad ikka ja jälle, et kui sa elad nagu keegi teine, käid teistes kohtades ning hakkad teenima neli korda rohkem, on see parim asi mis iial leiutatud.
Selles on neil õigus: Kui oled keegi teine, siis sobivad ja maitsevad sulle teised asjad.
Kui jätta kaardilt välja Tallinn ja Tartu, on Eestis kokku uutele autodele sobilike laadijaid ca 18. (+tallinn ja tartu) Paberi peal on meil üle 200 laadija, kuid nendest üle 160 on sisuliselt kasutud.
Seega kui satud sõitma mujal kui Tallinn-Tartu, pead korralikult planeerima, et mitte Mustveesse neljaks tunniks lukku jääda.
Alloleval kaardil on välja toodud kõik asulad kus on vähemalt üks CCS laadija.
Vanu laadimiskappe, mis uutele autodele (va mõni erand) 11kw suudavad anda, kaardil ei ole, kuna neid ei ole mõtet sõidul arvestada, lisades poole tunnise juhtme otsas istumisega vaid 25km.
Mis puudutab Enyaqi, siis tegu on väga viisaka autoga, midagi vähemat 60 tuhat maksvast sõidukist ei ootaks. Soovitan ning jättis märksa rafineerituma mulje, kui ID4, kuid sama palju ka konservatiivsema, kui mitte öelda igavama.
Arenguruumi on ja kindlasti väärib proovisõitu.
Sh rohkema info saamiseks võiksid uurida ka Eesti autoajakirjanike ülevaateid.