HTC proovib sama disainiga järgi erinevad ekraanisuurused. Peale keskmise HTC One´i (4,7 tolli) toodi hiljem välja pisem ja odavam versioon HTC One mini (4,3 tolli) ning nüüd testime täielikku hiiglast HTC One max´i (5,9 tolli). Hiiglane sobib neile, kes tahvlimõtteid veel ei mõlguta või on tahvlist nii sõltuvuses, et telefon peab kaasas olema ka enam-vähem tahvli mõõtu ekraaniga.

Haarates HTC One maxi kätte, on see suur ja jahe, aga nii suur, et isegi väiksemasse põuetaskusse ei mahu lahedalt ära. Disain on HTC One´ile omaselt metalne ja stiilne, klassika. Aga surume siiski selle telefoni rinnataskusse. Ja mis selgub? See on isegi hea salaja filmijale: kaameraga ülemine osa jääb just taskuservast välja piiluma. Väga ettevaatlikult rinnataskusse asetades, nii et ekraani ei puuduta, saab mängida James Bondi (või mõnda meie kohalikku luurajat).

Sisu on sel telefonil muidugi üsna äravahetamiseni sarnane HTC One´iga. Kristjan testis siin seda keskmist mitu korda ja jäi üldiselt rahule. Välimus on hea, nagu öeldud, sisu ka. Tagakaas on aga nii suur, et selle avamiseks on küljel juba spets-hoob. Natuke on seda hooba testmudelil kuritarvitatud, nii et tagakaas jääb ka suletuna avamise hoova juurest õige kergelt irvakile. Vee- ja tolmukindlust ei maksa seega loota.

Vaatamata avatavale tagakaanele pole selle taga avanev sisu kõikelubav. Näiteks aku pole vahetatav, see on tugeva kleepsuga üle kleebitud. Kaane taga on SIM kaardi pesa ja micro-SD pesa. Seega kogu mõte tagakaane avamisel ongi vaid nende kahe vahetamine.

Ekraan on väga hea ja suur. Punktitihedus võiks 5,9-tollisel ekraanil ehk pisut suurem olla, aga midagi hullu siiski pole. Hiigelekraanil on hoopis olulisem puudus, kui võtame seda seadet kui kaasaskantavat telefoni. See on liiga suur ühe käe jaoks. Ei jõua pikema näputa üle ekraani kõike juhtida. Telefon küll testi käigus maha ei kukkunud, aga isegi helistamiseks tuli tänaval ühe käega manööverdades riskida sellega, et sõrmega vasakusse ülemisse nurka venitades kukub mobiil lihtsalt näppude vahelt maha. Ja see pole hea. HTC One max on küll metallkorpusega, aga see tähendab lisaks paremale vastupidavusele ka kergemat kosmeetiliste defektide külgevõtmist.

Võtsime HTC kaasa laste sünnipäevale mängutuppa. Seal on kiiret liikumist, lähedaid ja kaugeid objekte, valgustus on ka ebaühtlane ja kohati kehv (ikkagi siseruumis).

HTC tõsiseks kiituseks peab ütlema, et kaamera pildistab sel telefonil ülikiirelt. Ei ole enam vaja vaheanimatsiooni, millega kunagi iPhone tuli välja mulje jätmiseks, nagu kõik toimuks suhteliselt kähku. Pildi töötlemist pole vaja enam üldse oodata, vähemalt inimsilm ei taju seda.

Alguses oli tavaline olukord, et vajutasid korduvalt pildistamisnupule, kuna ei jõudnud näha pilditegemise hetke ja tundus, et kaamera ei reageerinudki. Alles pärast galeriid vaadates selgus, et iga vajutusega oli hetkega tehtud pilt.

Pildid on ka üsna kvaliteetsed isegi hämaras ja siseruumides - mobiilikaamera kohta. Suurt telefoni tasub seega hoogsalt ka kaameraga kasutada - reisides, tööpostil, toas ja õues.

Tegime mõned jõudlustestid:

• Quadrant: 11691 punkti
• Linpack: 733.333 MFLOPS

Vaata HTC One maxi positsiooni teiste Androidiga telefonide seas: http://www.am.ee/edetabel

Jõudluse poolest jääb HTC One max õige pisut alla HTC One´ile, aga siiski on esiviisikus või esikolmikus sees läbi aegade. Samsungi paar uusimat tippmudelit kipuvad max-ile tuule alla tegema.

Lihtsalt äramärkimiseks - ka infrapuna on olemas ja seda telefoni saab kasutada ka teleka, muusikakeskuse, konditsioneeri ja õhksoojuspumba puldina.

Kui max välja kuulutati, siis hõisati uudistes, et see on vääriline konkurent uue iPhone´i sõrmejäljelugejale. Kuigi HTC on varem teinud sõrmega libistatavat optilist "hiirt" ja arvutitel on sõrmejäljelugeja äriklassi mudelitel kaasa tulnud, aga mitte eriti kasutatav, siis võis tunduda, et Apple´i haibiga on nüüd ka HTC rõõmsalt kaasa purjetamas. Paraku-paraku tehti üks viga. HTC paigaldas sõrmejäljelugeja tagaküljele. Seal on seda ebamugavam kasutada ja vigu tekib ka rohkem. Sõrmejäljelugeja saigi peale mõnetunnist testi seepärast välja lülitatud. Telefoni tagaküljel on see üsna kasutu. Kui ei vaata, et ikka otse korralikult sõrme üle anduri libistad, siis ei tunne telefon sõrmejälge ära. Peab otse ja sirgelt sõrmega üle tõmbama telefoni teistpidi pöörates ja silmaga kontrollides, see ei ole mugav. Aga harjutamine teeb meistriks ja pikapeale õpib ka otse tõmbama.

Puutetundlikud nupud ekraani allosas võivad mõne teise telefoni kasutaja natuke segadusse ajada, aga ka sellega harjub kiiresti: Home nupu allhoidmine toob ekraanile lahtiolevate programmide nimistu asemel hoopis Google Now, kiire topeltklõps aga hiljuti kasutatud rakenduste vaate.

HTC on Androidi üle katnud traditsiooniliselt oma kasutajaliidesega, mis seekord on 5. versioonist. Avaekraanil näidatakse Flipboardi-laadset uudiste ja sotsiaalvõrkude ajaleheliku laotusega kokkuvõtet, nupud ja navigeerimine on ka natuke kohandatud.

Aku on hiigeltelefonil nagu ikka ühe päeva aku, mitte nagu oli Galaxy Note 3´l, mis vedas ka teise päeva õhtusse.

Samas on metalne korpus Samsungi Note 3-st usaldusväärsem. Kuigi metalne on siin tinglik – küljed ja sisu on plastmassist, vaid tagakaas ja esikülje ribad kõlarite ees on metalselt jahedad. 

Väljas käimiseks on see selgelt liiga suur telefon. Kontoriinimesele tahvliasendajaks võib-olla hea. Samas oleks vaja linna peal liikudes ikkagi väiksemat helistamistelefoni. Handsfree kulub ära, siis ei pea suurt labidat tänaval välja võtma. Seega handsfree + tahveltelefon oleks arvestatav variant tõsisemale veebisurfajale.