Viimastel aastatel on uute tehnoloogiate arendamine järjekindlalt liikunud päris- ja virtuaalmaailma vaheliste piiride hajutamise suunas. Pärast seda, kui mobiiltelefonide ja arvutitega suhtlemisest kaotati üsna edukalt numbri- ja hiirenupud (peab nentima, et arvutil tekstide trükkimiseks pole siiski midagi paremat kui vana hea klaviatuur, kuigi ka see on oma kuju muutmas — nii näiteks saab juba täna muretseda endale väikese projektori, mis klahvistiku kirjutuslaua pinnale kuvab), hakati murdma pead selle üle, kuidas virtuaalse reaalsuse elemendid otseses mõttes kasutaja silme ette ja teda ümbritsevasse ruumi manada. Mõningaid arvutimänge mängides saab küll virtuaalsusesse täielikult sukelduda, kuid selleks peab panema pähe kohmaka kiivri ning tihtilugu tõmbama selga spetsiaalse kostüümi — vaevu, et inimene tavaelus nendega ringi käima hakkaks.