2. oktoobril oli AM-i testimislaual 26 dollarit maksev odav pulsikell SMA Band. Test läks reipalt, suuri puudusi polnud, ainult mobiiliäpp oli natuke kehvavõitu. Aeg läks, nutiäpp sai uuenduse ja suurt paremaks ei läinud, kuid kell andis just hetk tagasi otsad.
Odav pulsikell hakkas mõned päevad tagasi varruka taha kinni - klaasiserv oli korpuse küljest natuke lahti, veidi irvakil. Niiskuskindlust seega enam polnud, kuid just nüüd eemaldus kella pealmine klaas lõplikult. Kinniliimitud korpuse ja klaasi vahel eriti midagi polnud, liimi vist oli pandud kahte punkti klaasi otstes. Põhjus, miks korpus lagunes, oli ka kohe selge - alumise punase korpuse sisse oli läbiv pragu tulnud just sinna, kus jooksid läbi mänguasjaplastmassi pulsikella laadimisklemmid. Seal, kus neli suurt auku plastmassis kõrvuti, toimuski murdumine.
Mida sellest õppida? Eks ainult seda, et odav asi ei peagi kaua kestma. Samas oleks võinud ju panustada natuke paremasse plastmassi, mis niisama lihtsalt ära ei murdu. Tundub, et klemmide juurest murdumine on ka disainiviga.
Seega - kui valid osava pulsikella, ostad selle Hiinast ja hakkad aktiivselt kandma, võib juhtuda, et juba kolme kuu pärast seade väsib ja viskab sõna otseses mõttes vedru välja. Parandada siiski sai, kuid kaubandusliku välimuse hinnaga - superliimiga tundus vähemalt esialgu korpus kinni jäävat, kuid liimimisjälgi vältida ei õnnestunud.
Pragu on näha punases korpuses kohe korpust läbivate laadimisklemmide kõrval, sealt plastmass järele andiski, muutudes painduvaks. Käe peal olles murdus lõpuks lahti kogu must kellaklaasi osa.