Inimeste seas on levinud müüdid, mille ärakasutamine muudab nad kergeks saagiks küberpättidele. Allpool leiad kolm kõige ohtlikumat, mille otsa langetakse.
Kui mullu aasta esimeses kvartalis blokeeris Elisa klientide internetikasutust turvav teenus 5,4 miljonit pahatahtlikku linki, rämpssõnumit ja reklaami, siis tänavu samal perioodil kasvas see arv 7,9 miljonini – ehk on tõusnud ligi 46 protsenti. See tähendab, et iga päev tuvastati keskmiselt üle 27 000 rünnaku rohkem kui aasta tagasi.
"See pole juhuslik kõikumine, vaid selge märk sellest, et veebiohud
sagenevad ja muutuvad nutikamaks. Kahjuks pole inimeste ettevaatlikkus samas
tempos kasvanud – pigem usaldatakse oma digiteadmisi liialt," ütleb Elisa
digiturvalisuse teenuste juht Ivar Tennokese.
Tema sõnul ongi turvalisuse seisukohalt üheks suurimaks riskiks valed
eeldused ja müüdid, mida inimesed endas kannavad: "Paljud inimesed usuvad, et kuna nad on digiteadlikud ja hoiavad end
arengutega kursis, siis nendega midagi ei juhtu. Tegelikkuses kohtame just
nende seas sageli ohtlikku enesekindlust, mis võib kalliks maksma minna."
Lükkame ümber kolm kõige ohtlikumat väärarusaama, mis
muudavad inimesed kergemaks saagiks.
1. müüt: keegi ei taha minu andmeid varastada
Inimesed ei hooli sageli oma turvalisusest internetis, sest nad ei mõista,
miks peaks keegi olema huvitatud just nende andmete varastamisest või nende
kontode häkkimisest.
Kuigi selles on omajagu tõtt – kurjategijaid ei huvita
tõepoolest konkreetselt sina – on sinu andmed siiski ohus. Seda seetõttu, et
enamik veebirünnakuid on laiaulatuslikud. Kelmid tahavad mitte ainult sinu,
vaid kõigi andmeid. Nad sihivad korraga võimalikult paljusid inimesi, mis
tähendab, et sa puutud kindlasti kokku õngitsustega, isegi kui arvad, et sul ei
ole midagi huvitavat, mida nad võiksid varastada.
2. müüt: ma tunnen internetiohud juba kilomeetri kauguselt ära
Valitseb arusaam, et iga viirus ja pettus on agressiivne oht, mida on kerge
märgata, sest see üritab sinu andmeid rikkuda või kustutada kõik failid.
Tegelikkuses püüab enamik internetiohte ja viiruseid olla võimalikult
märkamatud, et tegutseda sinu seadmes võimalikult kaua. Sinu sisselogimisandmed
võivad olla juba kuskil internetis müügil, ilma et sul oleks aimugi, kuidas
need sinna sattusid. Või kaevandab sinu arvuti krüptoraha mõne petturi jaoks
teisel pool maakera, ent sina ei tea sellest midagi.
3. müüt: nutitelefonid on viiruste eest kaitstud
Paljud kasutajad seostavad pahavara peamiselt traditsiooniliste
arvutiviirustega ja eeldavad ekslikult, et telefonid on kuidagi immuunsed
viiruste suhtes. Kui see oleks tõsi, oleks see väga mugav, sest meie
nutitelefonidest on saanud meie elu kese – alates tööst ja sotsiaalmeediast
kuni panganduseni. Peaaegu kõik veebisaidid, millele me saame ligi
sülearvutiga, on kättesaadavad ka telefonist ja tegelikult on enamus rünnakuid suunatud just kasutaja, mitte
konkreetse seadme vastu.
Nutitelefonid on ka petturitele heaks sihtmärgiks, sest enamikul inimestel
on need peaaegu kogu aeg läheduses. Samuti loodavad nad asjaolule, et
telefoniekraan on palju väiksem kui arvutiekraan. Väiksemal ekraanil on palju
lihtsam tähtsaid üksikasju mitte märgata, mis võib viia selleni, et sa sisestad
oma sisselogimisandmed võltsitud veebisaidile või klõpsad kogemata
pahatahtlikul reklaamil. Lühidalt öeldes ei ole nutitelefonid kaugeltki nii
ohutud, kui paljud arvavad. Telefoniga internetti ühendudes on oluline, et
kasutad rohkem kaitset kui lihtsalt oma tervet mõistust.