Aastal 2012 tõi HP välja oma esimese Microsoft Surface Pro stiilis tahvel-sülearvuti Elite X1, mis on tegelikult suur Windowsiga tahvel, millele käib magnetiga külge õhuke klaviatuur-kaas. Seega on tegemist teatud olukordades hea ja mugava mobiilse masinaga, mida igale poole kaasa võtta. Testilaual on aga seekord 2018. aasta sügisest pärit kasutatud mudel Elite X2 1013 G3, mis saanud kuue aastaga olulisi täiendusi ning näeb praegugi välja üsnagi futuristlik.
Arvuti tahvli pool ja ka klaviatuuri osa, mis on üksteisest eraldatavad, on säilitanud väga hästi oma kaubandusliku välimuse, sest tegemist on siiski äriklassi vastupidava masinaga, millel tugev alumiiniumkorpus. Klaviatuuri alumist pinda katab nahka imiteeriva korraliku haakuvusega plastkate, nii et arvuti püsib ka siledal laual hästi paigal. Kui see masin välja tuli, siis arvustustes pakuti, et klaviatuuri põhi võib hakata ohtralt kriimustusi külge võtma. Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem masinat vaadates tundub, et kate on siiski oma kaubandusliku välimuse säilitanud ja võib teisele ringile minna küll.
Klaviatuur on mugav ja madal, sest klaviatuuriosa on tõesti nagu ajakirjapaksune leht laual ning randmete alla jääv osa on samuti üsna kitsas. See aga tähendab, et puuteplaat on väike, mis ongi esimene silmahakkav puudus selle mobiilse arvuti puhul. Kuna aga tegemist on kaks ühes hübriidiga, siis hiire asemel võib kasutada ka puutetundlikku ekraani. Väike puuteplaat on samas üsna tundlik ja hiirt on võimalik panna päris kiiresti reageerima, kuigi täpsus siis natuke kannatab.
Seda tüüpi arvutitel peab harjuma ühe veidrusega, mis mõnesid võib koguni Surface´i tüüpi masinatest eemale peletada. Nimelt paiknevad kõik pistikupesad ekraani küljes, mitte klaviatuuri pool, nagu tavaliselt on harjutud. Seega ripuvad juhtmed ekraani äärest alla. Kui oled bussis või lennukis või teed kitsal kohvikulaua nurgal tööd, siis pole muidugi vahet, sest siis pole ühtki lisaseadet, aga kontorilaua taga on niimoodi veidi imelik. See masin ongi pigem väga mobiilsetesse olukordadesse, mitte päevast päeva laua taga töötamiseks, ehkki sellega saab ka hakkama. Siis on heaks lisaks dokk.
Ekraani taga on muide päris kindel tugijalg, mis on ainuke võimalus ekraani kallet reguleerida, sest jalg hoiab ekraani püsti. Hingesid ju pole – klaviatuur on ekraani ääre küljes tugeva magneti ja pehme painduva ühendusega. Samas võib jalaga lasta ekraani väga madalale, peaaegu laua tasapinnale või tõsta päris püsti. Süles on küll niimoodi ebamugavam, aga ekraani vahepealsetes ehk keskmistes kõrguseasendites saab ka põlvedel töötada.
Õhukestele tahvlipaksustele külgedele ei mahu muud kui USB C pesad, täismõõtmetes USB A pesi polegi. Neid on paremal küljel kolm (kaks Thunderboltiga, toite võtab samuti ära üks port, Displayporti tugi on olemas välise ekraani ühendamiseks).
Vasakult küljelt leiab SIM kaardi pesa (valikuliselt on mobiilse andmesidega mudelite võimalus koos GPS-iga) ja helivaljuse nupud. Valikuliselt saab juurde osta ka vasakule klaviatuuri külge plastist aasa sisse käiva nutika puutepliiatsi, et ekraanile joonistada. See on palju mugavam, kui sõrmega joonistada.
Napid ühendusvõimalused vihjavad, et see masin on mõeldud väga mobiilseks tööarvutiks ja oma printereid, lokaalvõrgu kaablit või isegi ID kaardi lugejat ühendada niisama lihtsalt ei saa.
Jõudlus on masinal igati normaalne, Intel i5-8250U neljatuumalise protsessoriga saavutas sülearvuti Geekbench 5 testis tulemuse 4736 punkti. DDR3 mälu on masinal 16 GB, välkmäluketast aga 256 GB, mis on samuti kontoritööks täiesti piisav.
Ekraani ülaservas näeb Bang & Olufseni logo – jah, see tähendab Bang & Olufseni heli. Tuntud Taani audiotehnikafirmal oli raske ülesanne korralik heli kitsasse tahvelarvuti kesta ära mahutada. Ekraani esikülje servades ongi pilud, milles vasak ja parem kõlar. Sülearvuti kohta on muusika küll päris puhas ja selge, helivaljus lausa üllatavalt hea, kui „põhja keerata“ (küljel on helivaljuse jaoks eraldi kaks nuppu), kuid nagu võiski oodata, on basside osa kahvatuvõitu. Kui pead koosolekut ja vaja inimesi kuulda, siis muidugi pole sellest midagi ja kõne kostab päris puhtalt. Basse armastav kasutaja võib küljelt leida 3,5 mm pesa ja pista sinna oma lemmik-kõrvaklapid. Bluetooth klappe saab muidugi ka kasutada.
2018. aastal tehasest väljunud sülearvuti ekraan on praegu väga moodsa küljesuhtega – 3:2 ehk 3000x2000 pikslit, mis on hea sellepärast, et püstipidi mahub rohkem infot ekraanile. Resolutsioon on enam, kui Full HD ja igati hea isegi graafiliste tööde tegemiseks või näiteks joonistamiseks.
Ekraaniääred on ligi sentimeetri laiused, ekraan ise on võrreldes eelmise põlvkonnaga natuke suuremaks läinud – 13 tolli. Samas on tahvlina kasutades laiad ääred üsna praktilised, sest neist saab kinni haarata, kui klaviatuuriosa pole. Vaateväli on aga sellevõrra väiksem.
Erinevalt tavalistest sülearvutitest on sel masinal kaks kaamerat – üks ees, teine taga. 5 MP esikaamera on parema resolutsiooniga, kui keskmistel sülearvutitel. Fotode tegemiseks jääb see muidugi keskpäraseks, aga videokonverentsideks on üsnagi mõistlik. Teravustamisel on näha, et kaameratarkvara oskab nägusid tuvastada.
Lisaks leidub teine kaamera ka tagaküljel, sest see HP on ju kasutatav ka tahvlina ning tahvliga tehakse mõnikord pilte. Taga on 8 MP kaamera ja kui muud paremat pole käepärast, siis saab sellega pildid tehtud. Tahvlikaameraga mõned proovipildid tulid üsnagi teravad, aga enamasti peab arvestama hämaramates oludes müraga ning mitmed kaadrid võivad jääda ebateravad, kui käest pildistada. Kasulik nipp on panna arvuti lauale või mõnele kindlamale äärele ja siis klõps teha. Mõlemad kaamerad teevad Full HD videot.
Esikaamera kõrval on turvaliseks Windows Hello näotuvastusega sisselogimiseks infrapunakaamera. Tagaküljel tundub olevat veel ka sõrmejäljelugeja, kuid sel mudelil vähemalt Windows Hello seda ei tuvastanud.
Arvuti kaalub 1,175 kg, seega tegemist on väga kerge masinaga, mida kotis peaaegu ei tunnegi. Toiteplokk on ainult parajalt suur ja raske ning läheb üsna kuumaks, kui arvuti on kasutusel. Jahutus on vaatamata tahvliformaadile HP-l siiski jahutusventilaatoriga. Kui koormust nõudvaid töid teha, siis hakkab sisemine puhur natuke sahisema, kuid müra on üsna olematu. Plussiks on veel see, et kuumaks läheb ekraanitagune, mitte põlvedel ja käe all olev klaviatuurialune osa.
Aku kestab kümme tundi, mis tähendab muretult ühe tööpäeva õhtusse saatmist ilma toiteadapteri vajaduseta. Reisil on see aku tööaeg samuti mugav nii pikal lennul kui päeval kuskil kohvikus tööd tehes.
Kellele ja milleks?
Elite X2 ebatavalise formaadi tõttu pole see ehk teatud olukordades (süles, pideval laua taga töötamisel) nii mugav, kui tavaline sülearvuti, kuid reisil ja väga mobiilse kasutaja käes kindlasti parim valik. Tulevikuarvutid võivad peagi üsna sarnased olla, kuhu lisaks kontoris laua taga olles dokk ühendada välise monitori, klaviatuuri, hiire ja muude lisaseadmetega töö tegemiseks. Spetsiaalseid dokke on sellele mudelile HP-lt samuti saada.
Kui vajad kujundamiseks või kunstnikutööks tahvlit, siis HP masin on pigem parem, kui tahvel eraldi, sest kõik Windowsi tööriistad on käepärast ning ekraan on ka suurem kui keskmisel tahvlil. Lisaks saab kasutada õhukest klaviatuuri. Seega oma nišš on sel masinal olemas ja laieneb pidevalt. Miski ei takista ka praegu 2018. aasta Elite X2 osta, sest see on endiselt üsna võimekas ja hästi säilinud. Kunagisest kuni 2000 euroni küündivast hinnast on nüüd alles vähem kui pool – 750 eurot.