Eelmisel nädalal toimunud üks karmimaid robotivõistlusi DARPA Robotics Challenge pani masinad proovile keerulistes olukordades, millega puutuvad kokku vaid päästjad ja eriüksuslased - rusudest läbirühkimine, kraani avamine, maastikukulguri juhtimine, risu eemaldamine sissepääsu eest jne. Robotid on varem võistelnud nö tugitrossidega, mille küljes ripuvad toitejuhtmed ja mis aitavad halvimast ehk kukkumisest päästa. Seekord olid robotid väljas omal jalal - ei mingit tuge, kõigega pidi hakkama saama iseseisvalt.

Proovides saadigi üsna hästi hakkama, esines vaid üksikuid kukkumisi. Kuid mis juhtus finaalis? Parafraseerides Lembitu Kuuset: "No kuidas saab robot nii kukkuda? Aga kukkus näed!"

Erinevalt sportlastest, kes ilmselt selliste ränkade kukkumiste peale vajaksid mõne aja tohterdamist, piisas enamikule robotitest vaid taaskäivitamisest ja püstiaitamisest ning sooritus võis jätkuda.

neid roboteid juhib keerukas tehisintellekt, mis suudab hunniku rauda ja ajamid panna liikuma sama sujuvalt kui inimene või loom. Paraku peitub saatan pisiasjades. Ja taas saab tsiteerida kuulsat spordikommentaatorit.

"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides.

Publik elas neile kukkumistele kaasa, nagu oleks kukkunud "päris" sportlased. Tunti muret, kas nad said haiget ja viga. Kuigi enamus roboteid väljus maaühendusest vigastusteta, pani nende inimesesarnane sujuv liikumine siiski publiku kaasa tundma, nagu nad võiksid saada samamoodi haiget, nagu inimesed.