Nutiseadmete maailm ei poe ainult inimeste taskutesse. Juba mõnda aega on GSM-id, GPS-id ja päikesepaneeliga laadijad kuulunud ka mõnede kotkaste varustusse. Ikka selleks, et kotkauurijad saaksid neid paremini jälgida ja kaitsta. Ning paremini kotkaelu tundma õppida.

Arvutimaailm käis kaasas Urmas Sellise ja Joosep Tuviga Kotkaklubist vaatamas, kuidas merikotkas endale jälgimisseadme saab. Selleks tuli kahlata läbi rinnakõrguse rohu, sumbata soos, ragistada kuusetihnikus ja ületada tormimurdu, kuni Räpina lähistel asuva kotkapesani jõudsime.

Siis ronis üks kotkauurija pessa ja pidi kotkapojad rõngastamiseks alla tooma, aga need lendasid ise välja. Kuna lennuoskus oli veel nõrk, sai kotkad kiiresti metsa alt kätte ja rõngad jalga. Pärast viidi muidugi pojad pessa tagasi.

Poeglapse selga kinnitati mittekõdunevate rihmadega "ranits", mis kohapeal telgis vastavalt kotka mõõtudele parajaks õmmeldi. Ühtegi segavat otsa ega sõlme ei tohi kotkasulgede alla jääda.

Poola päritolu käsitsi kokku pandud saatja laeb end päikesepaneelide abiga ja on tikutoosist natuke suurem. GPS annab asukoha, sisseehitatud GSM-moodul koos rahvusvahelise SIM-kaardiga edastab andmed.

Kehva leviga võib väike seade salvestada kuni 10 000 punkti sisemisse mällu enne ärasaatmist. Urmas Sellise sõnul on andmemaht väike ja Euroopa Liidu piires kotkas suurt arvet ei tee. Tasub aga lindudel lennata Aafrikasse, kui nende jälgimine läheb üsna kalliks.

Keskmiselt peab üks saatja vastu 5-6 aastat.

Saatjatega lindude rännet saab jälgida rändekaardilt.