(Sisuturundus)
2022. aastal ületas Tartu Ülikooli sisseastumisel informaatika erialal lävendi 321 taotlejat, kes kõik loeti ka vastuvõetuteks. Tegemist oli populaarsuselt teise õpisuunaga, mis jäi napilt alla vaid õigusteaduskonda astuda soovijate arvule. Kuigi konkursi alguses kuulutati välja 225 tudengi vastuvõtt, siis suure lävendi ületamise tagajärjel üritatakse kõikidele soovijatele siiski õpivõimalusi pakkuda.
Tavapärases füüsilise auditooriumi tingimustes oleks taoline „kummist tuba“ muidugi võimatu, kuid veebiõppe ja muude e-lahenduste kaudu saab tasuta kõrgharidust pakkuda kõigile soovijatele, kes vastuvõtutingimused on täitnud. Ja kus siis veel mujal kui just informaatika kursusel peaks järjest moodsamate ja uuenduslikumate õpimeetoditega eeskuju näitama?
Korraks võiks ehk tekkida küsimus, kas kõik need „patsiga poisid ja tüdrukud“ ka pärast ülikooli erialast tööd leiavad või on neil oht ühineda kõrgharitud töötute armeega. Tegelikult on olukord vastupidine – kvalifitseeritud IT-töötajatest pole krooniline puudus mitte ainult Eestis, vaid ka kogu maailma tehnoloogiasektoris. Kui lihtsamatest ametist võib nimetada ettevõtete süsteemihaldureid ja võrguadministraatoreid, siis andmetöötluse spetsialiste, nt analüütikuid, kelle erialaks on spordiennustused või kliimamuutuste prognoos, otsitakse tikutulega.
Me elame tohutute andmemassiivide ajastul ning excelitabel ja statistika võivad küll kõlada kui ebainimlikud keskaegsed piinamisriistad, siis ega ükski vähegi arvestatav ettevõte või teadustöö ilma nendeta hakkama ei saa. Oskus andmetega ümber käia, neid ebaolulisest puhastada ja idu üles leida, on sõna otseses mõttes võrreldav kullaliiva sõelumisega, milleks on vaja oskusi, kannatlikkust, järjekindlust ning kübeke õnne.
Seetõttu pole muret, et tulevased lõpetajad tööta jääksid. Valikuid on piisavalt nii avalikus kui ka erasektoris ning tiigrihüppele järgnev arenguetapp pole veel Eestis õiget hoogu sisse saanudki. Loomulikult saab õpinguid jätkata ka magistrantuuris ning valida näiteks küberkaitse, mille olulisuses ilmselt keegi ei kahtle ja mille tulevik võib tunduda küll sünge, kuid väljakutseid pakkuv ning põnev.
Millega informaatika õppur rinda peab pistma?
Kui vastuvõtul arvestati eelkõige eesti keele ja matemaatika riigieksamite tulemusi, siis matemaatikast ei pääse ka informaatika tudeng oma kolme bakalaureuseõppe aastate jooksul kuhugi. Gümnaasiumi laia matemaatika põhjale hakatakse laduma kõrgema matemaatika plokke, mis sisaldavad nii maatrikseid kui ka integraale, polünoome ning rekursiivsust, statistikat ja loogikat.
Esimesel kursusel viiakse tudengid kurssi matemaatilise mõtlemise mudeliga, ilma milleta on informaatikas väga raske kõrgemale tasemele pürgida. Tõenäosusteooria ja statistika on samuti olulised õppeained; nii nagu ka andmebaasid ja arvutite struktuur. Viimane tähendab, et informaatika tudengitele õpetatakse lisaks tarkvaralisele poole tundma ka arvutite füüsilist ülesehitust, selle komponente ning funktsioone.
Pisut üllataval kombel on reaalset programmeerimist esimestel aastatel suhteliselt vähe, kuid seda põhjalikumalt tehakse selgeks algoritmilise protsessijuhtimise alustõed, millele arvutiloogika tugineb. Erinevaid programmeerimiskeeli on kümneid ja nende spetsiifilisi alamliike sadu ja seega ei olegi põhjendatud neist ühe valimine ja selle n-ö „põhjalikult selgeks tegemine.“ Rõhk on alusprintsiipidel, mida saab igas programmeerimiskeeles kasutada ja rakendada.
Üheks arvutiteaduse põhireegliks ongi tõdemus, et sisuliselt saab igat arvutil lahendatavat ülesannet lahendada igas programmeerimiskeeles. See võib olla keeruline, asjatult vaevaline ning sisuliselt isegi rumal, aga et kõik programmeerimiskeeled suhtlevad arvuti füüsiliste osadega samadel põhimõtetel – nullide ja ühtede jadadega – siis lõpuks on küsimus kasutusmugavuses ja maitses. Loomulikult on mõned programmeerimiskeeled mõne ülesande jaoks sobivamad kui teised ja paljud keeled ongi loodud konkreetset ülesannet lahendama. Kõike seda saavad aga tudengid teada ja praktiliselt tunda oma kolmeaastase õppeprogrammi kestel.