Kui meie põhjanaabrid soomlased hakkasid aastatuhande vahetusel suuremal hulgal SMS-ima ja levisid jutud, et nii hakkab telefoniga helistamine vaikselt hääbuma, siis oli see rohkem nali soomlaste vähese suhtlemise kohta ja keegi ei uskunud telefonikõnede kadumist kuhugi. Vastupidi - rääkima hakati kokkuvõttes aina rohkem ja lausa nii palju, et operaatorid hakkasid tiheda konkurentsi tingimustes taas pakkuma tasuta kõneminuteid, nii nagu see kunagi Eesti Telefoni aegadel lauatelefonidega oli.
Kuid nüüd on juba olemas selged märgid, et kuskil maailmas ja kuskil inimeste seas on toimumas muutus. Kui ühendust saab võtta SMS-i, Skype´i, Facebooki, WhatsApp´i, Google´i või ükskõik millise muu suhtlustarkvaraga, on välja ilmunud inimesed, kes räägivad, et helistamine on räige privaatsuse rikkumine.
"Kui enesekeskne sa saad veel olla, et võtad endale õiguse ette teatamata minu ellu sekkuda, helistades ootamatult ja sundides mind lõpetama ükskõik mida, et keskenduda vaid sinu kõnele?" küsitakse The Verge´i arvamusloos. Multitaskingu ehk rööprapsimise aegadel on kõned ebaefektiivsed, sest kõne ajal ei saa keskenduda mitte millelegi muule ja peab kõik oma senised tegevused kohe katkestama (ning hiljem jälle teisele lainele tagasi häälestuma hakkama). Kõik tekstilise ühenduse vormid aga aitavad aega hoopis paremini kasutada ja keskenduda pöördumisele siis, kui on selleks parem aeg.
Kõnede aeg on kiiremini lõppemas Aasias, samal ajal kui britid ja ameeriklased veel endiselt helistavad. Iga neljas jaapanlane enam oma nutitelefonilt traditsioonilisi kõnesid ei võta.
Kes veel ainult helistavad mobiiliga?
- India - 21%
- Jaapan - 6%
- Lõuna-Korea - 1%
- Suurbritannia - 11%
- Ameerika Ühendriigid - 21%
Kõnede eelistamisega jookseb ka piir põlvkondade vahel. Telefoniliinide ajastul kasvanud vanemad inimesed helistavad endiselt ja tunnevad end ebamugavalt mingi uue tekstirakendusega suheldes, korrates kulunud fraasi, et see pole ikka see kui teist inimest kuulda. Nende jaoks on nüüd HD kõned, nii et kuuleb ka hingamist ja väiksemaidki kahinaid.
Noorem põlvkond teab, mida tähendab kõnega teise ellu sekkumine. See nõuab keskendumist ja täit tähelepanu ühele asjale, mille algatajaks pole sina ise.
Moodsa aja inimestel on uus suhtlusetikett. Kui sa saad seda öelda kiiremini ühe lihtsa tekstiteatega, siis tee seda, mitte ära helista. Kui tahad edasi öelda midagi, mille teine peab meelde jätma, tee seda vastava rakendusega, mitte ära helista - ta unustab niikuinii ära, sest tegeles hetkel teiste asjadega.
Kui tahad ikkagi helistada, et teist kuulda, teata ette. Täiesti normaalne on saata sõnum, et kuule, kas ma võin sulle praegu helistada, tahaks *seda* arutada?
Kas eelistad ise veel helistamist või oled kolinud sõnumite ja tekstisuhtluse ajastusse?