Juba aastasadu on inimene tahtnud sõita tulevikust minevikku ja vastupidi. Kuid seni pole seda tehtud Internetis. Michigani tehnoloogiaülikooli füüsika õppejõud Robert Nemiroff on mitmeid otsiprogramme kasutades läbi tuhlanud kogu Interneti, otsimaks minevikust tuleviku ajarändureid. Tulemused on mõneti üllatavad. Nii kirjutaski Nemiroff Cornelli ülikooli tuntud teadusajakirja arXiv.org artikli “Internetis ajarändurite jälgedel” (ilmunud 2013. aasta jõuluajal).
Aasta varem oli Cambridge'i ülikooli Teoreetilise Kosmoloogia uurimiskeskuse direktor, professor Stephen Hawking korraldanud ajaränduritele peo. Kuid teate selle kohta saatis ta erinevatele meediaväljaannetele alles pärast pidu.
Nagu arvata võiski, ei võtnud ükski võimalik ajarändur professoriga ühendust.
Artiklit kirjutades hoidis Nemiroff silma peal erinevate sotsiaalmeediate, eeskätt Twitteri arhiivil. Teiseks tegi ta pikaajalise tagasiulatuva uuringu NASA astrononoomia päeva parima pildi otsimootoris, kuid ka paljudes teistes otsingutes.
Kõikjalt otsis ta jälgi selle kohta, kas keegi iganes on postitanud miskit sellist, mida veel ei teata. Teisisõnu otsis laia silmaringiga füüsik haruldasi teadmisi, pidades neid ajarändurite kätetööks. Ta teadis, et erirelatiivsusteooria järgi on Universumis võimalikud ajalaadsed silmused kosmilistel stringidel, samuti ajakaitsekonjektuur CPC (Chronology Protection Conjecture). Lektor võttis eelduseks, et aeg ei ole inimese väljamõeldis ja eksisteerib superaeg, kust võib tulla ajarändureid. Niisugune rännumees ei tule aga kunagi niisama, vaid meid õpetama.
Nemiroffi arvates on kahte tüüpi ajarändureid: neid, kelle sõnum on niivõrd intensiivne, et tundub hullusena ja samas neid, kelle jälg Internetis on vaevumärgatav.
Ta leiab, et kõige tõenäolisemalt salvestaks need käigud Google otsimootor, kuna ajast aega rändav vandersell on moodne ja kasutab igal juhul veebi. Seda tõdedes pani lektor tööle programmi, mis baseerub uuritud objekti välistamise loogikal. Seda aitasid ta õpilased aitasid seda välja töötada. Programm otsib erinevaid “tuleviku” märksõnu pidi, nagu küborg, geneetiline programmeerimine, tehisintellekt, valguse kiirusele lähenemine jne jägi minevikust.
Pole kahtlust, et sedalaadi infot on netis väga palju ning otsiprogramm peab sõeluma välja huvi pakkuvamad kohad. Uurija pidi ka eeldama, et teadusartiklid on Scholar Google'i kaudu tasulised, enim 42 dollarit artikli kohta, kuid vaevalt asub kaugest ajast siia saabunud isik mahukat artiklit kirjutama. Kellele ta siin enam viitakski, kui aega on nii palju mööda läinud...
Teisisõnu otsis Nemiroff võrgust geniaalseid, oma ajast ees olevaid välgatusi.
Kõigepealt torkas teadlastele silma, et komeedi ISON kohta, mis avastati 21. septembril 2012 rahvusvahelise teadusoptika võrgu (ISON) poolt, on teateid olnud varemgi. Paradoks on selles, et komeedile ISON ei ole keegi seda nime andnud, see kujunes välja alles pärast seda, kui ISONi otsimootorist hakati kõnealuse komeedi kohta infot otsima. Algul tähistati seda taevakeha vaid seerianumbriga. Aga Nemiroff on kindel, et keegi on suure enesekindlusega rääkinud ISONi komeedist juba ammu enne selle avastamist. Aga suure enesekindlusega saab olla vaid tulevikuinimene.
Seega: keegi ajas siia-sinna rändav isik on saatnud tulevikust minevikku teate: ISON on olemas, ta lendab mööda maailmaruumi ringi!
Veelgi suurema ajaskaala andis uurijale märgi # kasutamine Google'i otsingus, mis juhatas ta IRC-kanalite, seega chati juurde. Aga Internetis on lobisetud juba 1988. aastast, seega niisuguse märgi kasutamine andis infot selle kohta, kas ajavahes 1988—2013 on meid külastanud ajarändurid.
Näiteks otsisõna #popefrancis toob üllatavaid tulemusi. Paavst Franciscus on esimene sellenimeline paavst katoliku kiriku 1980-aastase ajaloo jooksul ja enne 2013. aasta märtsi ei peaks keegi olema kasutanud terminit pope Francis. Ometi on seda mõned korrad tehtud. Tuleb muidugi arvestada, et #popefrancis ongi praeguse paavsti twitteri konto.
Leides mingi kahtlase sissekande Internetist, asub Nemiroff uurima, kas keegi teab, kes on selle taga, kas on oldud varem tema jälgedel. 2009. aastal muutis NASA astrononoomia päeva parima pildi otsimootor otsingute parameetreid ja Nemiroffil kadus võimalus uurida, kas on varem kirjutatud nende komeetide kohta, mida pole veel avastatud.
Ometi muutus sellest aastast alates astronoomia päeva pildi otsing tundlikumaks ja võimaldas õige otsisõna teadmisel läbi kammida kogu komeetide-alast mõttevahetust. Aastatest 2009—2013 ta aga ajarändurite kohta infot ei saanud.
Nemiroff arvab, et tulevikust meie aega saabunud isik peab olema väga ettevaatlik, et ta primitiivses minevikus midagi ei muudaks ja et teda ei avastataks. Teda segab väga asjaolu, et tulevikust saabuja võib kõnelda suhteliselt tundmatut keelt, näiteks kui keegi on foorumisse kirjutanud comet ison, siis see “ison” võib lihtsalt tähendada soome keeles “suure”. Kes konkreetselt on ajarändur Internetis, sellele Nemiroff vastust leida ei oska. Ta eeldab, et võidakse olla ajarändurina Internetis. Ta peab võimalikuks imede olemasolu ning seda, et Suur Vend tulevikust juba jälgib meid.
Juba 1733. aastal ilmus Londonis Samuel Maddeni (s.o “hullutatu”) varjunime all kirjutatud teos “Mälestusi XX sajandist”, mis suure täpsusega iseloomustaski XX sajandi elu.
Nemiroff on leidnud netist palju kahtlasi väiteid, mis justkui ei kuulukski meie aega. Nende spetsiifilisem analüüs seisab veel ees. Seni aga teame, et Nemiroff ei ole mingi “hull geenius”. Tema sulest on ilmunud autoriteetseid töid Friedmanni kosmoloogia avaldumise üle negatiivsetel tihedustel, allikakoodi jagamisest astronoomiliste uuringute andmetebaasides, astronoomilise panoraamfoto tegemise probleemidest jt.
AARNE RUBEN
FOTOD: ISTOCKPHOTO; VIIMANE FOTO: (CC) PHILIPP SALZGEBER