Kui tuumikvõrk ei tööta, siis puudub ühendus kogu maal. See on kesksete võrguseadmetega võrgu probleem. Kuid on ka teistsuguseid võrke - näiteks hajusad ehk mesh-võrgud, kus kesksed seadmed puuduvad.

Mesh võrkudes suhtlevad seadmed omavahel otse ja mingeid keskseid seadmeid pole alati vajagi. Selliseid võrke kasutab sõjavägi, seega on lootust, et need jõuavad peagi ka tsiviilkasutuses massidesse, nii nagu paljud muud tehnoloogiad on tulnud (näiteks WiFi).

Tänavakatsetused on seni näidanud, et tihedalt asustatud kohtades oleks selline võrk üliharva "maas", kuna iga seadme läheduses on alati terve hulk seadmeid, mis suudavad tekitada ühenduse järgmistega kuni sihtkohani välja. Hõredamalt asustatud kohtades on muidugi keerulisem, aga näiteks maamajades on ka võimsamad antennid ja mastid, mille kaudu mesh-seadmed suudavad suuremate vahemaade tagant teisi seadmeid otsida.

Tulevikus, kui internetis on kõik hooned, sõiduvahendid, kodumasinad ja taskuseadmed, võib peaaegu alati olla läheduses ka piisavalt igasuguseid teisi seadmeid, mis omavahel suhtlevad ja võrku üleval hoiavad. 

Eestis on ka sarnaseid võrke loodud ja uuritud. Näiteks Tehnikaülikoolis. Neid nimetatakse kodumaise nimega - "arupuru". See tähendab, et on terve hulk pisikesi nutikaid seadmeid, mis üle raadioside suudavad üksteisega suhelda ja infot vahetada, koos hoitakse püsti ka keskseadmeteta võrku, mida ei võta maha ühe keskse "kasti" kustumine.