Sellest ka asjaosaliste meeletu hädakisa muusika vaba levi teemal, mis kaasneb elektroonilise meedia võimaluste avardumisega.

Millistest raamidest käib jutt? Eks ikka reklaamile ja (selle alaliigina staaride priiskava ja ekstravagantse eluviisi jaoks) tehtavad kulutused. Iidol peab kehastama inimlikku ideaali. Ideaal on üldlevinud arusaamade kohaselt rikkus ja kõik sellega kaasnevad hüved. Kasumile orienteeritud muusikamaailm on astunud enese punutud lõksu: müügistrateegia on olulisem sellest, mida müüakse. Seetõttu ei kiputa ka taolist muusikat pärast failide omandamist nii väga ostma.

Sõltumatu muusikamaailm avaldab muusikat palju odavamani ja teenib raha kergemini tagasi; küll mitte miljoneid, aga piisavalt, et  andekas artist ära elaks. Nad on orienteeritud nõudlikumale kuulajale, kes suurema tõenäosusega ei soovi piirduda elektroonilise koopia olemasoluga mingist heast plaadist. Just muusikagurmaanidele tuleb appi globaalne raadiojaam nimega Internet, mis võimaldab tutvuda uue, erilise ning maitse-eelistustele vastavaga.

Ehk mis siis toimumas? Väga lihtne stsenaarium: tulevikus ostetakse üha rohkem muusikat, mille meeldivuses ollakse kindel, ning järjest vähem seda, mille väärtus seisneb vaid heas reklaamis. Muidugi eeldusel, et korporatsioonide kinnimakstud või muul moel mõjutatud karmikäelised organisatsioonid oma mõttetute piirangutega liiale ei lähe. Näiteks Internetti hingusele ei saada, mis on tegelikult ainus võimalus neile nii rõhuva probleemiga toime tulla.

Mul isiklikult on hea meel, kui keegi Ulmeplaatide väljaande enne selle ilmumist mp3-dena omandab ja siis hiljem ostab, kindlas veendumuses, et plaat talle ikka meeldib. Ostmine lihtsalt teadasaamise eesmärgil on ära tüüdanud. Seepärast ei taha ka teisi uue ja huvitava muusika otsijaid sarnasesse situatsiooni asetada.