(Arvutimaailm 12/07)

Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Naasesin 1987. aasta sügisel sõjaväest ja läksin õppima põllumajandusülikooli. Ühe ainena oli meil ka miskit raalidega seotut, Riia mäe majas oli paar tuba arvutit täis, mida täpselt tulevased agronoomid seal tegid, ei ole enam meeles. Ma ei ole kunagi vaevanud end küsimusega, et mis seal arvuti sees toimub. Kasutamine on see, mis on huvitav.

Millal said esimese oma arvuti?
1992. aastal, olin siis vabakutseline giid ja tõlk. Tõlkisin õppematerjali piimakarja kasvatuse kohta rootsi keelest eesti keelde. Arvuti, mida kasutasin, oli XT protsessoriga ja kuulus talupidajate liidule, kelle tellimusel tõlketööd tegin. Windowsit sellel masinal polnud, aga “Tetrist” sai mängida. Flopikettad olid sellised suured, õhukesed ja pehmed. Kui piimandusasja valmis sain, toodi mulle ka veidi parem masin märksa kiirema protsessoriga ja see oli Windowsiga. Kuvar muidugi oli mustvalge, mängudest on meelde jäänud üks selline, kus kass mööda pesunööre hiiri taga ajas.

(Arvutimaailm 1-2/08)

Milline oli esimene kokkupuude arvutiga?
1989. aastal kodukolhoosi kontoris valge (mitte kollane!) AT-ga, mis maksis vist mitme kombaini jagu. Kontoritädide päevatöö lõppedes sai seal trellitatud arvutitoas istutud hommikuni...

Millal said endale esimese oma arvuti?
Koju tassisin esimese arvuti 1991. aastal. Enamasti kasutasin seda oma konstaablitöös menetluse vormistamiseks. Oli vist suuremat sorti vaidlus toonase uurimise juhiga, et kas ikka tohib olla arvutiga tehtud, kuna ettenähtud oli ju kirjutusmasinaga! Clipper oli noil päevil kuum sõna ja sellega sai siis pusitud, näiteks sugupuude võrdlemisel, kas harud kokku jooksevad.

(Arvutimaailm 3/2008)

Milline oli teie esimene kokkupuude arvutiga?
Esimene kokkupuude oli ülikooli teisel kursusel arvutiga CM 4. Tegu oli suurte siniste kastidega, millega suhtlemine oli omaette kunst. Arvestuseks pidime suutma mingi lihtsama C+ programmi kirjutada. Üldiselt tundus selline suur riistapuu väga ebaisikupärasena ja erinevalt personaalarvutitest endaga suhtlema ei kutsunud. Järgmine oli juba veidi lõbusam. See oli vist Eesti esimene personaalarvuti Juku, millel pidime suutma mingi pildikese liikuma panna.

Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg-ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng “Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.

23. aprillil proovisime nelja erinevat navigaatorit. Lisaks veel GPS piiksus ka tagaistmel õiget teekonda. Mees- ja naishääled, inglise ja eesti keeles, kes juhendas paremale, kes vasakule, kes tüdines ära ja oli pahaendeliselt vait. Üks navigaator solvus ja lõpetas üldse juhendamise. Kahjuks ei jäänud moblavideole hääl peale...

(Arvutimaailm 3/08)

Merlis Nõgene

Umbes kuu aega regionaalministri ametis olnud Siim-Valmar Kiisler lubas tööle asudes, et hakkab jõudliselt e-riiki edendama.
/.../

Majandusminister Parts viitas möödunud suvel Arvutimaailmale antud intekas korduvalt, et selles ja teises küsimuses vaatab ta minister Reimaa poole. Olete nüüd siin Reimaa asemel kui Partsi saadik – erakonnakaaslane ja kaasvõitleja – kui tihe suhtlemine „Harju tänavaga" (seal asub majandusministeerium – M.N.) on? Kas Parts andis memo kaasa, mida teha vaja?
Juhan Partsiga on meil aastaid hea koostöö ja ka inimlik klapp olnud. Memot ta mulle kaasa ei andnud, pigem lubas mind ikka toetada minu algatustes. Suhtlemine Harju tänavaga on tihe juba seetõttu, et minu eelmine töökoht asus just seal.

(Arvutimaailm 1-2/08)

Merlis Nõgene

Tamm-tamm-tamm kajavad jooksusammud mööda hilispärastlõunaselt vaikset koolimaja. Väljas kisub pimedaks. Viimase piirini viidud rohelises T-särgis koristaja viskab harjavarre demonstratiivselt maha, andes sellega sõnatult, kuid ühemõtteliselt märku, et mida ma siin vuntsin, kui see loomaaed oma tormamist ei lõpeta!

Päev algas rutakalt. Pakk banaanimahla kaasa, jope selga ja õues ootab [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa, et sõita koos Haapsalu Gümnaasiumisse. Täna on seal Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) roadshow järjekordne peatuspaik. Varem on käidud Võrus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, talve jooksul ootab ees veel rida koole. Ülesanne on abiturientidele näidata, et IT ei ole pikad patsid poiste peas, kustunud pilgud elututel koodiridadel, soodumus ülekaalulisuseks ja puuduv eraelu. IT on hoopis lõbus, huvitav, lihtne, tasuv ning kui mitte kõikjal, siis vähemalt igal pool. Nii peaksid vist noored IT-d tajuma.