Jaapanis hakatakse vanurite hoolduskeskustesse aina enam suhtlemisroboteid paigutama. Eks varsti levib see ka nooremate inimeste sekka. Näiteks keskklassi perre. Poolteist miljonit dollarit Indiegogo keskkonnas stardiraha kogunud Jibo on üks neist robotitest, mis ei vasta masinlikult küsimustele, vaid üritavad olla ka sotsiaalsed. Jibo on lisaks loodud universaalseks pereabiliseks.

Jälle üks vidin juures? Jah. Kui perre on vaja veel üht suhtlevat ja lahket pereliiget, siis Jibo ilmselt sobib. Kes aga on igasugustest lisavidinatest tüdinud, sellele oleks järjekordse vidina teke kindlasti liig. Kuid samas võiks see sotsiaalne robot vähendada oluliselt pereliikmete arvuti taga istumise aega - jälle peab arvuti lahti tegema, et pileteid osta, saatekava valida, pildialbumit telekasse saata, e-poest osta? No milleks. Las masinad teevad, saades tavalisest kõnest aru.

Muidugi on see kõik veel vaid ingliskeelsetele perekondadele. Ja alates aastast 2016.

Jibo suudab ümbritsevat stereopildina näha (kahe kõrgresolutsiooniga kaameraga), kuulata (360-kraadise mikrofoni ja kõnetöötlusüksusega), õppida (tehisintellekti algoritmid aitavad harjuda uute olukordadega), aidata (kogu Internet on tal ju taskus), rääkida (õigel ajal midagi meelde tuletada, küsimustele vastata, pilti teha, salvestada jne). Pea pöörab igas suunas, kaamera oskab ka nägusid jälgida.

Et tegemist pole lihtsalt järjekordse Siri või Cortanaga nannipunni meenutavas kestas, näitab Jibo taga olev meeskond, mida juhib MIT-i professor Dr. Cynthia Breazeal. Insenerid on töötanud Netflixis, Polycomis, Microsoftis ja mujalgi. EHk saab sest tehisintellektiga koduabilisest asja, ilma et peaks talle juurde ehitama humanoidroboti keha ning ehk siis ei tule singulaarsus liiga hirmutavalt...

Mis see ikkagi on, aitab kõige paremini lahti seletada video: